И посыла́ютъ къ Нему́ ученики́ своя́ со иродiа́ны, глаго́люще: Учи́телю, вѣ́мы, я́ко и́стиненъ еси́, и пути́ Бо́жiю вои́стинну учи́ши, и неради́ши ни о ко́мже: не зри́ши бо на лице́ человѣ́комъ:
1 Притча о брачном пире. 15 «Кесарево кесарю, а Божие Богу». 23 О воскресении. 34 Наибольшая заповедь. 41 Вопросы Иисуса Христа фарисеям.
[Зач. 89.] Иисус, продолжая говорить им притчами, сказал:
Царство Небесное подобно человеку царю, который сделал брачный пир для сына своего
и послал рабов своих звать званых на брачный пир; и не хотели прийти.
Опять послал других рабов, сказав: скажите званым: вот, я приготовил обед мой, тельцы мои и что откормлено, заколото, и всё готово; приходите на брачный пир.
Но они, пренебрегши то, пошли, кто на поле свое, а кто на торговлю свою;
прочие же, схватив рабов его, оскорбили и убили их.
Услышав о сем, царь разгневался, и, послав войска́ свои, истребил убийц оных и сжег город их.
Тогда говорит он рабам своим: брачный пир готов, а званые не были достойны;
итак, пойдите на распутия и всех, кого найдете, зовите на брачный пир.
И рабы те, выйдя на дороги, собрали всех, кого только нашли, и злых и добрых; и брачный пир наполнился возлежащими.
Царь, войдя посмотреть возлежащих, увидел там человека, одетого не в брачную одежду,
и говорит ему: друг! как ты вошел сюда не в брачной одежде? Он же молчал.
Тогда сказал царь слугам: связав ему руки и ноги, возьмите его и бросьте во тьму внешнюю; там будет плач и скрежет зубов;
ибо много званых, а мало избранных.
[Зач. 90.] Тогда фарисеи пошли и совещались, как бы уловить Его в словах.
И посылают к Нему учеников своих с иродианами, говоря: Учитель! мы знаем, что Ты справедлив, и истинно пути Божию учишь, и не заботишься об угождении кому-либо, ибо не смотришь ни на какое лицо;
итак, скажи нам: как Тебе кажется? позволительно ли давать подать кесарю, или нет?
Но Иисус, видя лукавство их, сказал: что искушаете Меня, лицемеры?
покажите Мне монету, которою платится подать. Они принесли Ему динарий.
И говорит им: чье это изображение и надпись?
Говорят Ему: кесаревы. Тогда говорит им: итак, отдавайте кесарево кесарю, а Божие Богу.
Услышав это, они удивились и, оставив Его, ушли.
[Зач. 91.] В тот день приступили к Нему саддукеи, которые говорят, что нет воскресения, и спросили Его:
Учитель! Моисей сказал: если кто умрет, не имея детей, то брат его пусть возьмет за себя жену его и восстановит семя брату своему;
было у нас семь братьев; первый, женившись, умер и, не имея детей, оставил жену свою брату своему;
подобно и второй, и третий, даже до седьмого;
после же всех умерла и жена;
итак, в воскресении, которого из семи будет она женою? ибо все имели ее.
Иисус сказал им в ответ: заблуждаетесь, не зная Писаний, ни силы Божией,
ибо в воскресении ни женятся, ни выходят замуж, но пребывают, как Ангелы Божии на небесах.
А о воскресении мертвых не читали ли вы реченного вам Богом:
Я Бог Авраама, и Бог Исаака, и Бог Иакова? Бог не есть Бог мертвых, но живых.
И, слыша, народ дивился учению Его.
[Зач. 92.] А фарисеи, услышав, что Он привел саддукеев в молчание, собрались вместе.
И один из них, законник, искушая Его, спросил, говоря:
Учитель! какая наибольшая заповедь в законе?
Иисус сказал ему: возлюби Господа Бога твоего всем сердцем твоим и всею душою твоею и всем разумением твоим:
сия есть первая и наибольшая заповедь;
вторая же подобная ей: возлюби ближнего твоего, как самого себя;
на сих двух заповедях утверждается весь закон и пророки.
Когда же собрались фарисеи, Иисус спросил их:
что́ вы думаете о Христе? чей Он Сын? Говорят Ему: Давидов.
Говорит им: как же Давид, по вдохновению, называет Его Господом, когда говорит:
сказал Господь Господу моему: седи одесную Меня, доколе положу врагов Твоих в подножие ног Твоих?
Итак, если Давид называет Его Господом, как же Он Сын ему?
И никто не мог отвечать Ему ни слова; и с того дня никто уже не смел спрашивать Его.
Испанский Reina-Valera 1995
Respondiendo Jesús, les volvió a hablar en parábolas, diciendo:
«El reino de los cielos es semejante a un rey que hizo una fiesta de bodas a su hijo.
Envió a sus siervos a llamar a los invitados a la boda, pero estos no quisieron asistir.
Volvió a enviar otros siervos con este encargo: “Decid a los invitados que ya he preparado mi comida. He hecho matar mis toros y mis animales engordados, y todo está dispuesto; venid a la boda.”
Pero ellos, sin hacer caso, se fueron: uno a su labranza, otro a sus negocios;
y otros, tomando a los siervos, los golpearon y los mataron.
Al oírlo el rey, se enojó y, enviando sus ejércitos, mató a aquellos homicidas y quemó su ciudad.
Entonces dijo a sus siervos: “La boda a la verdad está preparada, pero los que fueron invitados no eran dignos.
Id, pues, a las salidas de los caminos y llamad a la boda a cuantos halléis.”
Entonces salieron los siervos por los caminos y reunieron a todos los que hallaron, tanto malos como buenos, y la boda se llenó de invitados.
»Cuando entró el rey para ver a los invitados, vio allí a un hombre que no estaba vestido de bodas,
y le dijo: “Amigo, ¿cómo entraste aquí sin estar vestido de bodas?” Pero él guardó silencio.
Entonces el rey dijo a los que servían: “Atadlo de pies y manos y echadlo a las tinieblas de afuera; allí será el lloro y el crujir de dientes”,
pues muchos son llamados, pero pocos escogidos.»
Entonces se fueron los fariseos y consultaron cómo sorprenderlo en alguna palabra.
Y le enviaron sus discípulos junto con los herodianos, diciendo:
—Maestro, sabemos que eres amante de la verdad y que enseñas con verdad el camino de Dios, y no te cuidas de nadie, porque no miras la apariencia de los hombres.
Dinos, pues, qué te parece: ¿Está permitido dar tributo a César, o no?
Pero Jesús, conociendo la malicia de ellos, les dijo:
—¿Por qué me tentáis, hipócritas?
Mostradme la moneda del tributo.
Ellos le presentaron un denario.
Entonces les preguntó:
—¿De quién es esta imagen y la inscripción?
Le dijeron:
—De César.
Y les dijo:
—Dad, pues, a César lo que es de César, y a Dios lo que es de Dios.
Al oír esto se maravillaron, y dejándolo, se fueron.
Aquel día se acercaron a él los saduceos, que dicen que no hay resurrección, y le preguntaron,
diciendo:
—Maestro, Moisés dijo: “Si alguien muere sin hijos, su hermano se casará con su mujer y levantará descendencia a su hermano.”
Hubo, pues, entre nosotros siete hermanos: el primero se casó y, como murió sin dejar descendencia, dejó su mujer a su hermano.
De la misma manera también el segundo, y el tercero, hasta el séptimo.
Después de todos murió también la mujer.
En la resurrección, pues, ¿de cuál de los siete será ella mujer, ya que todos la tuvieron?
Entonces respondiendo Jesús, les dijo:
—Erráis, ignorando las Escrituras y el poder de Dios,
pues en la resurrección ni se casarán ni se darán en casamiento, sino serán como los ángeles de Dios en el cielo.
Pero respecto a la resurrección de los muertos, ¿no habéis leído lo que os fue dicho por Dios, cuando afirmó:
“Yo soy el Dios de Abraham, el Dios de Isaac y el Dios de Jacob”? Dios no es Dios de muertos, sino de vivos.
Al oír esto, la gente se admiraba de su doctrina.
Entonces los fariseos, cuando oyeron que había hecho callar a los saduceos, se reunieron.
Y uno de ellos, intérprete de la Ley, preguntó para tentarlo, diciendo:
—Maestro, ¿cuál es el gran mandamiento en la Ley?
Jesús le dijo:
—“Amarás al Señor tu Dios con todo tu corazón, con toda tu alma y con toda tu mente.”
Éste es el primero y grande mandamiento.
Y el segundo es semejante: “Amarás a tu prójimo como a ti mismo.”
De estos dos mandamientos dependen toda la Ley y los Profetas.
Estando reunidos los fariseos, Jesús les preguntó,
diciendo:
—¿Qué pensáis del Cristo? ¿De quién es hijo?
Le dijeron:
—De David.
Él les dijo:
—¿Cómo, pues, David, en el Espíritu lo llama Señor, diciendo:
»“Dijo el Señor a mi Señor: siéntate a mi derecha, hasta que ponga a tus enemigos por estrado de tus pies”?
»Pues si David lo llama Señor, ¿cómo es su hijo?
Y nadie le podía responder palabra; ni se atrevió ninguno a preguntarle más desde aquel día.
Tähendamissõna kuninglikust pulmapeost Ja Jeesus hakkas taas neile mõistu kõnelema:
„Taevariik on kuninga sarnane, kes tegi oma pojale pulmad.
Ja ta läkitas oma sulased kutsutuid pulmapeole paluma, aga need ei tahtnud tulla.
Taas ta läkitas teisi sulaseid: „Öelge kutsutuile: Vaata, mu söömaaeg on valmis, mu härjad ja nuumveised on tapetud ja kõik on valmis, tulge pulma!”
Aga kutsutud ei hoolinud sellest ja läksid ära, kes oma põllule, kes oma kaubale,
mõned aga võtsid sulased kinni, teotasid neid ja tapsid nad ära.
Kuningas vihastas ja saatis oma sõjaväed, hukkas need mõrtsukad ja süütas põlema nende linna.
Siis ta ütles oma sulastele: „Pulmad on küll valmis, aga kutsutud ei olnud seda väärt.
Minge nüüd teelahkmetele ja kutsuge pulma, keda te iganes leiate!”
Ja sulased läksid välja teedele ja kogusid kokku kõik, keda leidsid, nii halbu kui häid, ning pulmakoda sai täis pidulisi.
Aga kui kuningas astus sisse pidulisi vaatama, nägi ta seal inimest, kellel ei olnud pulmarõivast seljas.
Ja ta ütles talle: „Sõber, kuidas sina oled tulnud siia ilma pulmarõivata?” Aga see ei saanud sõnagi suust.
Siis kuningas ütles teenijatele: „Siduge tema jalad ja käed ning visake ta välja pimedusse!” Seal on ulgumine ja hammaste kiristamine.
Sest paljud on kutsutud, aga vähesed valitud.”
Variserid kiusavad Jeesust küsimusega maksurahast Siis variserid läksid ja võtsid nõuks Jeesus ta sõnadest lõksu püüda.
Ja nad läkitasid tema juurde oma jüngreid koos heroodeslastega ütlema: „Õpetaja, me teame, et sa oled tõemeelne ja õpetad Jumala teed tões ja sa ei hooli kellestki, sest sa ei vaata inimese isikule.
Ütle nüüd meile, mis sa arvad, kas keisrile peab andma pearaha või ei?”
Aga Jeesus ütles nende kurjust ära tundes: „Mis te mind kiusate, silmakirjatsejad?
Näidake mulle maksuraha!” Nemad tõidki ta kätte teenari.
Ja ta küsis neilt: „Kelle pilt ja kiri sellel on?”
Nad ütlesid temale: „Keisri.” Siis ta ütles neile: „Andke nüüd keisrile keisri oma tagasi ja Jumalale Jumala oma!”
Seda kuuldes nad hämmastusid ja lahkusid, jättes ta sinnapaika.
Saduserid kiusavad Jeesust küsimusega ülestõusmisest Tolsamal päeval astusid Jeesuse juurde saduserid, kes ütlesid, et surnuist ülestõusmist ei ole olemas, ja küsisid temalt:
„Õpetaja, Mooses ütles: Kui keegi sureb, ilma et tal oleks lapsi, siis ta vend peab abielluma oma surnud venna naisega ja soetama sugu vennale.
Meie pool oli seitse venda. Esimene võttis naise, kuid suri. Ja et tal ei olnud järglast, siis jättis ta naise oma vennale.
Nõndasamuti ka teine ja kolmas kuni seitsmendani.
Pärast kõiki suri see naine.
Ülestõusmisel nüüd: kelle naine nendest seitsmest peab ta olema? Ta on ju olnud nende kõikide oma.”
Jeesus aga vastas neile: „Te eksite, kuna ei tunne pühi kirju ega Jumala väge.
Ülestõusmisel ju ei võeta naisi ega minda mehele, vaid ollakse nagu inglid taevas.
Aga surnute ülestõusmisest - kas te ei ole lugenud, mida Jumal teile on rääkinud:
Mina olen Aabrahami Jumal ja Iisaki Jumal ja Jaakobi Jumal. Jumal ei ole surnute, vaid elavate Jumal.”
Seda kuuldes rahvas hämmastus tema õpetusest.
Seadusetundja kiusab Jeesust küsimusega suurimast käsust Aga kui variserid said kuulda, et Jeesus oli sulgenud saduseride suu, kogunesid nad sinna.
Ja üks seadusetundja nende seast küsis teda kiusates:
„Õpetaja, milline käsk Seaduses on suurim?”
Jeesus vastas talle: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega!
See ongi suurim ja esimene käsk.
Teine on selle sarnane: Armasta oma ligimest nagu iseennast!
Neis kahes käsus on koos kogu Seadus ja Prohvetid.”
Kelle poeg on Messias? Aga kui variserid olid koos, küsis Jeesus neilt:
„Mida te arvate Messia kohta: kelle poeg ta on?” Nad ütlesid talle: „Taaveti.”
Tema lausus neile: „Kuidas siis Taavet vaimus hüüab teda Issandaks:
Issand ütles mu Issandale: Istu mu paremale käele, kuni ma panen su vaenlased sinu jalge alla!?
Kui nüüd Taavet hüüab teda Issandaks, kuidas ta siis on tema poeg?”
Ja ükski ei suutnud talle vastata sõnagi ja keegi ei julgenud sellest päevast peale teda enam küsitleda.